Riik ei ole ettevõtja lapsehoidja

Ettevõtjaks ei õpita, ettevõtjaks sünnitakse ja/või arenetakse. Ettevõtjaks olemine tähendab alati riski ning mugavast turvatsoonist eemaldumist. Ettevõtja ei saa õhtul kell viis kontoriust kinni lüüa ja kõike sinnapaika jätta, et hommikul kell üheksa uuesti otsast alustada.

Ettevõtlus tähendab võite ja kaotusi, kusjuures sugugi mitte ainult rahalisi. Sõbraga koos äri alustamine tähendab sageli pikemas võtmes sõbra kaotust koos ettevõtte põhjaminekuga.

Pinnale jääb see, kellel on võitude/kaotuste suhtarv suurem.

Vastik otsus

Likvideerimine kui valdkond tegeleb just selle faasiga ettevõtte elutsüklist, kui ettevõte kipub mingil põhjusel vägisi kärbuma. Selles faasis peab ettevõtte omanik tegema vastikuid otsuseid.

Riigi ja teatavate asjapulkade sinisilmselt naiivne unistus, et reguleerime kenasti nii ettevõtluse kui ka selle pahupoole ja paneme kõik mööda nööri käima, ei realiseeru kunagi. Kuna ettevõtjaks olemine eeldab n-ö ärisoolikat, käib ettevõtja mõistus alati pika sammuga seadusandjate ja ametnike mõistusest eespool. Sellepärast ei panusta enamik riike palju auru ärivaldkonna reguleerimisele, luuakse vaid raamistik: inkorporeerimine, tegevusload ja keelatud valdkonnad.

Likvideerimisteenuse vastaste seltskond koosneb valdavalt parasiitidest, kes on ennast positsioneerinud hävinud ettevõtjate vastaspoolele ja üritavad tema niigi nirust seisust pigistada välja viimast mahla. Nimed ja tiitlid on neil muidugi erinevad ja uhked, aga eesmärk üks – saaks ka laiba küljest suutäie. Või nagu üks neist uhkelt väljendas – pigistame kivist välja vett.

Kelm kui erand