Millal raha telefoni kolib?

Hiinlased näitavad koha kätte

Need 3,7 miljardit inimest, kes praegu mobiilsideteenust kasutavad, teevad seda mitme seadmega korraga – ja palju. Sõltuvus ei ole siinkohal kindlasti liialdav hinnang. Nina telefonis või muus nutiseadmes ei istu mitte ainult koolijütsid, vaid ka täiskasvanud – ministrid, turvamehed, spetsialistid, ettevõtete juhid. Nutikad seadmed muudavad meid kordades efektiivsemaks, kuid eelkõige meie elu mugavamaks. Selle nimel on inimkond töötanud kogu aeg, et teha kiiremini ja rohkem korraga.

Siiski on mitu asja, mis võiksid olla palju mugavamad kui seni, mille lahendamise järgi me januneme, kuid millega me siiski piisavalt hästi pole hakkama saanud. Meilid, kalender, parkimine ning mobiil-ID on telefonis iseenesestmõistetavad, kuid pangandus pole sinna veel kohale jõudnud.

Tehnoloogia selleks on sisuliselt olemas ning töötab, kuid julgus selle edukaks rakendamiseks puudub – lihtsam on sisse töötatud harjumustega päevast päeva ära elada, kui teha tööd selleks, et kaupluses saaks tasuda ilma plastikkaarti või sularaha kasutamata. Kuigi jah – täna me juba teame, et tulevikus kaovad kaubanduskeskustest nii kassad kui kassapidajad. Täpset lahendust siin veel ei ole.

Suur osa hiinlastest maksab soetatud kaupade ja tarbitud teenuste eest WeChati nime kandva rakenduse vahendusel. Selleks peab oma pangakonto rakendusega ühendama ning kuna miljonid kaupmehed on keskkonnaga liitunud, pole maksmiseks tarvis teha muud kui avada kaupmehe konto ning sellele ülekanne sooritada.

Tiiger ei hüppa ammu enam

Eestlasele oleks see nagu Facebook Messengeri kaudu ostukorvi eest tasumine toidupoes. Suurim konkurent WeChatile Aasias on Alipay, mille kaudu saab sõpradele ülekandeid teha, arveid maksta ja isegi korteri eest üüri tasuda. Selle kõrval on Eesti tiigrihüpe kauge minevik, see kiisu on raugastunud – ta tähistab varsti 20. sünnipäeva, kuid kus on tema järglased?

Visa Europe'i hiljutine uuring väidab, et aastaks 2020 maksab iga viies eurooplane mobiilseadmega. Sinnani on kõigest neli aastat aega – tundub, et läheb kiireks. Selleks, et Eesti inimeste elu mugavaks muuta, et nutiseadmete olemasolul võiks rahakoti mitte ainult koju unustada, vaid sellest suisa loobuda, on vaja kaupmeeste, mobiilsidefirmade ning pankade tihedat koostööd. Loomulikult võimaldab mugavus kõigil kolmel ka rohkem teenida, kuid selles ei ole midagi halba – me kõik oleme nõus reeglina mugavuse eest rohkem maksma, kui ainult keegi seda mugavust pakuks. Ka raha on mugavus, aga alati meil seda ei ole. McDonald’si andmeil on nende keskmise krediitkaardiga maksva kliendi arve 7 dollarit ning sularahaga arveldava inimese keskmine arve 4,50 dollarit.

Meie, ettevõtjate ülesanne saab olla üks – mitte muuta elu näiliselt moodsaks, vaid tegelikult. Innovatsiooni ei saa teha kampaania korras, seda on vaja teha iga päev. Eesti on siin mõnevõrra laisk olnud. Kirge on vaja. Elada ja luua.

Autor: Sami Seppänen ja Kaido Saar