Tallinn, peremeheta koer

Ükskõik, kui sageli valet valena ei näidata, on alati mingi protsent inimesi, kes seda ikka tõeks peab. Viimati Pealinna lugedes mõtlesin, et mina ja sina oleme ju selle ajalehe rahastajad. Tavaliselt on nii, et kelle leiba sööd, selle pilli järgi ka tantsid. Huvitav, et minu leiba süües selle lehe tegijad minu arvamust ei küsi, vaid löövad trummi hoopiski kellegi kõrvalise taktikepi all.

Aga oli ka äratundmisrõõmu. Minevikust, nii umbes 30-40 aasta tagusest ajast, kui olin veel laps ja helgel nõukogude ajal koolis käisin ning ajalugu õppisin. Siis räägiti töölisrahva suurest juhist Viktor Kingissepast, kelle kurjad poliitilise politsei mehed maha tapsid, sest too tahtis riiki pöörata ja töölisrahvale vabadust tuua. Samuti ei lähe meelest töörahva pühade ajal võimsad paraadid, kus ülistasime valitsevat formatsiooni ja valisime ühehäälselt oma suure riigi juhte. Rahva Hääl oli tore leht, kust võis lugeda imperialistide salatoimetamistest ja talupoegade-tööliste ekspluateerimistest. Nõukogude rahvas võis vabana hingata. Hilisemast ajast teame, mis selle riigiga juhtus.

Ja nüüd, pea sada aastat pärast riigireetur Kingissepa surma kirjutab Tallinna munitsipaalajakirjandus, mida antakse välja kõigi linnaelanike raha eest, enam-vähem samasugust juttu, küll kohandatud tänapäeva. Klassiviha külvamine, kontekstist välja rebitud tsitaadid, ülim osavus demagoogia kasutamisel, riigivõimu ja seaduse järgi ellu kutsutud organite ähvardamine, poliitilises kallutatuses süüdistamine ja mis peamine – kogu (töölis)rahva nimel rääkimine!