Päästkem seakasvatus!

Kolmas tsoon kannatab rängalt

Eriti kannatavad nn 3. tsoonis ehk järelevalvetsoonis asuvad seafarmid, mis on puhtalt majanduspiiranguna seatud puhastele ja täiesti tervetele seafarmidele järelevalveks. Ilma oma lihatööstuse ja tooteportfellita on 3. tsoonis sigade pidamine mõttetu, kuid ka nende olemasolul on see raskendatud ja jätkusuutmatu. Nimelt on Euroopa Komisjon sätestanud 3. tsoonist pärit sealihale karmid kauplemis- ja käitlemispiirangud, mis on ühtpidi nii keerulised kui ka kulukad. Näiteks tuleb 3. tsoonist pärit sead tapamajja saata eraldi päeval, mille eesmärgiks on vältida eri tsoonidest pärit liha ristkasutamist.

Lisaks tuleb 3. tsoonist pärit sigadelt saadud lihale peale panna erimärgistus, mis näitab, et liha on läbinud erikontrolli. Selle kõigega kaasneb täiendav dokumentatsioon ning suured veterinaarsed kulud. 3. tsoonist pärit sigade puhul on teatavasti liha ja subproduktide eksport keelatud ning seda liha saab vabalt müüa ekspordiks ainult 80 kraadi juures kuumtöödeldud toodetes. See nõue ei ole kestlik ning tapab meie konkurentsivõime eksporditurgudel.

Nagu näha, ei ole tegemist jätkusuutliku majandamisega. Selliste piirangutega kaasneb üsna kiire seakasvatuse langus.  

Allesjäänut tuleb hoida

Praegu veel Eestis nuumsigu on, kuigi ka nende arv on hakanud tasapisi järk-järgult vähenema. Emise seemendamisest tapavalmis nuumikuni läheb aega umbes 10 kuud. Seega karjast kadunud emise mõju lihatoodangule saabub alles 10 kuud pärast emise tapamajja viimist. Niisiis järgneb lihatoodangu vähenemine emiste arvu vähenemisele ajalise viitega ja tapamajades algavad suured probleemid järgmisel kevadel  sigu enam pole ja kaugematest riikidest ei kannata neid eriti tuua ka. Selle tagajärjena seisab osa tapamajadest peatselt kasutult või töötab osalise tööajaga. Töökohtade arv tapamajades, lihalõikustes ja lihatööstustes on aga tunduvalt suurem kui farmides ning koos sellega ka mõju lihatööstusele.

Korrektsioon toodangu tasemes on halvas turuolukorras paratamatu ning arusaadavalt ei saa seakasvatus olla riskivaba äri. Peame aga arvestama, et seakasvatust piiravad administratiivselt seatud tsoneeringud, ja need ei ole turujõududega seotud. Kui seame administratiivseid piiranguid, siis peab ka arvestama, et need maksavad raha. Ütleksin nii, et turumõjude korrektsiooni mõttes on 30% toodangu vähenemine rohkem kui adekvaatne. Peaks aitama – nüüd tuleb allesjäänut hoida.

Näen ise järgmisi põhilisi meetmeid, mis jätaksid meile alles arvestatava seakasvatuse ja kodumaise tooraine lihatööstustele: