Must raha – Eestis igavesti?

Mäletate 2012?

Mäletate 2012. aasta õhustikku pärast Meikari ülestunnistust? Õhkkond oli selline, kus kõik teadsid, et Reformierakond valetab, ja Reformierakond teadis, et kõik teavad, et nad valetavad – aga valetas ikka. Seda sai teha, sest tõendusi polnud piisavalt, et uurimine kuhugi jõuaks. Muidugi, kohut ei mõista ei õhkkond, avalik arvamus ega need, kelle meelest langes Reformierakond päästmatult sinnasamasse, kuhu Keskerakond idarahaskandaaliga.

Praegu on õhkkond sarnane. Leedo väidab ja Reformierakond eitab. Arusaadavasti on Leedol motiiv rääkida sellest just nüüd, kui tal on monopol käest võetud – mitte siis, kui see juhtus. Aus inimene läheks kapole avaldust tegema kohe, kui säärane asi on aset leidnud.

Ühes on õhkkond siiski teistsugune. See „teame, et valetavad, ja nad teavad, et valetavad, aga nad valetavad ikka“ on muutunud normiks. Resignatsioon sööb ühiskonda nagu rooste rauda, aeglaselt, aga järjekindlalt. Tundub olevat sugenenud leppimine, et Eesti erakondi rahastatakse mustalt – ja seda ei ole võimalik tõendada. See on ohtlik, sest võtab igasuguse lootuse, et Eesti erakondade rahastamine võiks üldse kunagi puhtaks saada.

Oli kunagi õiguskantsler

Oli meil kunagi õiguskantsler, Allar Jõks nimi. Tema leidis, et erakondade varjatud rahastamine nõrgestab riikluse aluseid. Ta tagus seda rauda, kuni see oli kuum – ja veel siiski, kui ei olnud. Selle pärast me mäletame teda. Indrek Tederit erakondade rahastamine ei huvitanud. Tema ametiaeg sai mööda, mingit keskset agendat pole meenutada. Oli lihtsalt üks suurparteidele mugav õiguskantsler. Nüüd on ametis Ülle Madise. Temaga seostub esialgu eelkõige väide, et suitsetamine on vangide inimõigus.

2010 dekriminaliseeriti erakondadel varjatud annetuste vastuvõtmine. 2012 nõudis tollane peaminister Andrus Ansip, et parteide rahastamises tuleks seadustada tegelik olukord – pidades silmas seda, et ka juriidilised isikud võiksid parteidele raha anda. Avalikus mälus on see tegeliku olukorra seadustamise nõue omandanud natuke teise varjundi. Tookord soovitas Ansip muide lugeda Mõisa ja Taali ülestunnistusi ja möönis, et varjatud annetused on „vähemalt kunagi minevikus“ olnud reaalsus. Mõisa värskete tunnistuste kohta Tallinna Sadama rahapumba asjus kehtib juba üksmeelne „ei tea, pole olnud“.

Ometi võiks erakondi endidki huvitada aus olemine ja nii ka väljapaistmine. Praegu kehtib: nje poiman, nje vor. Eesti keeli öeldakse aga muide hoopis: varga peas põleb müts.