Kasumlikkuse kasvu retsept

Ardo Hansson on minu jaoks üks majandusiidolitest. Jälgin ta esinemisi, mõtlen, kuidas tema väljaöeldut maisesse ellu sobitada ja enese huvides ära kasutada. Analüütikutele võib üldiselt ette heita liigset akadeemilisust. Nii rääkisid nad alates 1992. aasta rahareformist vahetpidamata kuni krooniaja lõpuni, et Eesti kõige suurem majandusprobleem on jooksevkonto puudujääk. Et riiki õnnestub finantseerida ainult tänu välisinvesteeringute sissevoolule, ja kui raha sissevool mingil põhjusel katkeb, toimub kollaps.

Toona vaidlesin talupojast hansapankurina neile innukalt vastu, et asi on hoopis vastupidi – meil pole välisvõlga, seetõttu on päriselus kõigepealt raha (välisinvesteeringud) ja seejärel alles ostud (import). Mitte vastupidi, et algul oli miinus ja seda tuli kuidagi katta, ja milline õnn, et välisinvestor kattis ära.

Mingit kollapsit ei juhtunudki, tagantjärele vaadates läks Eesti riigi 2008. aasta “stressitest” väga edukalt.

Teiseks suureks majandusprobleemiks peeti 1990. aastatel liiga kiiret inflatsiooni – krooni kurss ei pidavat vastu. Sellest mõttekäigust ma päris hästi aru ei saanudki, aga oskasin vastu vaielda, et eurorahaga seotud kursi puhul näitab inflatsiooninumber hoopis Saksamaale järelejõudmise kiirust.

Nüüd ütleb Hansson välja, et ettevõtete kasumlikkus hakkab kahanema ja palgakasv ületab tootlikkuse ning kui pööret ei tule, siis hakkab kõik allamäge minema. Õige, aga – selleks, et kõik ei hakkaks allamäge minema, peab tootlikkus ületama palgakasvu, siis saab kasumlikkus kasvada.

Küllap nii juhtubki. Praegugi annab ju Eesti Pank signaali, et töölisklass elab hästi, võiks rohkem pingutada. Ka ettevõtjad elavad üldiselt hästi, võiksid maksudena rohkem panustada.