Värsket nõgest, mõtelge!

Indrek Tustit, teate küll, on see mees, kes laskis Äripäeva veebis lehma lahti. Tegelikult tegi ta seda muidugi Pärnu juhtimiskonverentsil pealt neljasaja inimese ees, kus istus saalis ilmselt kohe terve hulk tema endisi ja tulevasi patsiente. Ühed sellised, kes on ennast iseenese tarkusest vigaseks treeninud ja tahaks teada, mismoodi läbikulunud liigesed jälle uueks saada; teised niisugused, kelle haige selg ülearuse istumise tõttu enam liikuda ei taha ning allakäigutrepi järgmise astmena terendab neljajalgse elu: haiged seljad kannatavad teatavasti käpuli käimist palju paremini kui püstist asendit.

Kadestamisväärselt heas vormis ja väljamaa päikesest pruun Tustit arvas, et ülearune rohusöömine teeb inimesest lehma, ainult et kehva lehma, sest inimesel pole ometigi nelja jalga, nelja magu ja neli korda nelja tundi ööpäevas puhtalt lamades seedimise peale ära kulutada. Teisest küljest aga ei ole inimene ka selleks sobiv, milleks tema end peamiselt tarvitab: laua taga istumiseks.

Juhan arvas kõige selle peale, et viina ja suitsu peal võib ka saja-aastaseks elada, sest niisugust õnneliku elu retsepti pole olemaski, mis igaühele sobib. Olen täitsa nõus mõlemaga, aga selles taimetoitluse asjas tahaks ühe aspekti juurde lisada. Kui ma sain teada, et mul on lootust oma kodust aiandit nõgesepõõsaga täiendada, märkasin, et mõtlen nõgesest nagu kuri hunt Punamütsikest. Otse loomulikult on mul plaanis see nõges ära süüa,  ja seda isegi mitte korraga, nagu hunt Punamütsikese pintslisse pistis, vaid natukesehaaval. Et täna võtan mõne lehe ja homme jälle mõne. Et sööks teist tükikaupa elusalt. Värsket nõgest, mõtelge!

Ainult et mispärast on see nõges siis vähem elus kui lehm või siga, sellest taimetoitlaste argumendist pole ma ausalt öelda aru saanud. Kuidas saaks väita, et taimed on vähem elus kui loomad? Lihtsalt selle pärast, et neil pole silmi, millega sulle otsa vaadata; käsi, jalgu ja häält? Taimedel pole küll inimesele ja loomale omased väljendusvahendeid, aga vähem elus pole nad selle pärast ju ometi: kasvavad, vajavad valgust ja sooja. Nõges ei saa mulle otsa vaadata, kui ma temalt mõne lehekese võtan, ega valust karjuda, kui ma seda teen – aga muidu on ta elus mis elus. Seda on muide mitme ülikooli teadlased ka tõestanud, et lilled „nutavad“, kui neid murtakse, ja puuviljad tunnevad valu, kui neid süüakse. Et nad kaitsevad ennast neile omastel viisidel ärasöömise eest, ainult palja silmaga seda ei näe ja kõrvaga ei kuule. Muidugi, sellist asja vist tänapäeval polegi, mida „grupp teadlasi“ ära ei suudaks tõestada, aga tibakesest tervest talupojamõistusest peaks piisama arusaamiseks, et elu on elu, lihtsalt selle ühed vormid on väljendusrikkamad kui teised.

Teie sööge muidugi seda, mida õigeks peate ja mis maitseb, aga selle jutuga ei maksa taimetoitlastel küll lagedale tulla, et taimed on vähem elus kui loomad.