Eurotsoon ilmutab elumärke

Selle kõige tulemusel on eurotsooni kasv taastunud ja eurotsooni aktsiad hiljuti USA omadest paremini esinenud. Euro nõrgenemine ja EKP agressiivsed meetmed võivad isegi aasta jooksul deflatsioonisurve peatada.

Ent tugev ja püsiv taastumine on endiselt kahtluse all. Esiteks võivad edasiminekut pärssida poliitilised riskid. Loodame, et Kreeka jääb eurotsooni, kuid rasked läbirääkimised Syriza juhitud Kreeka valitsuse ja „troika“ (EKP, Euroopa Komisjon ja IMF) vahel võivad tuua kaasa ootamatud negatiivsed tagajärjed, kui riigile abi andmises lähinädalail kokkuleppele ei jõuta.

Liiati võib Hispaanias tulla võimule Syriza sarnane vasakpoolne Podemos, Itaalia peaministrit Matteo Renzit ähvardavad võimult tõugata populistlikud eurovastased parteid nii parem- kui vasaktiivalt ja Prantsusmaal on paremäärmusliku Rahvarinde (Front National) juht Marine Le Pen 2017. aasta presidendivalimiste eel rahva lemmik.

Vastukaaluks kasinusele ja reformidele tõstab pead populism, mida õhutab see, et uued töökohad tekivad visalt ja sissetulekud kasvavad aeglaselt. Isegi EKP prognoosib 2017. aasta eurotsooni töötuse näitajaks 9,9%, kaugelt enam kui finantskriisile eelnenud 7,2%-line näitaja seitse aastat tagasi. Eurotsooni ääremaad on väsinud kasinusest ja reformidest, samas kui eurotsooni südamik on tüdinud teiste abistamisest. See kõik suurendab eurovastaste parteide populaarsust Saksamaal, Hollandis ja Soomes.

Teine takistus püsivale taastumisele on eurotsooni kehv naabruskond. Venemaa muutub aina agressiivsemaks Ukrainas, Balti riikides ja isegi Balkanimaades, samas kui Venemaa vastased sanktsioonid on kahjustanud mitmete Euroopa riikide majandust. Lähis-Ida hõõgub samuti ukse all: hiljutised terroriaktid Pariisis ja Kopenhaagenis ning turistide tapmine Tuneesia muuseumis tuletasid Euroopale meelde, et sajad kodumaised džihadistid võivad Süüriast, Iraagist ja mujalt naastes uusi rünnakuid korraldada.

Kolmandaks – kuigi EKP poliitika hoiab laenukulud madalal, on eurotsooni ääremaade riigi- ja eravõlad suhtena SKPsse kõrged ja suurenevad veelgi, sest SKP kasvab vaid vaevu. Seega jääb võla teenindamine endiselt küsimuseks.  

Neljandaks tuleb välja tuua vastuolud fiskaalpoliitikas, sest Saksamaa eirab endiselt aina häälekamat soovitust lasta käiku lühiajaline ergutus. Seega ei kata Saksamaa kõrgem tarbimine säästumeetmete mõju eurotsooni ääremaadele ega puudujääki, mille tekitab Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri 300 miljardi eurone investeerimisplaan.

Viiendaks takistab kasvu see, et struktuurseid reforme viiakse endiselt ellu teosammul. Ja kuigi reformid on vajalikud, võivad mõned meetmed – nagu tööjõuturu paindlikumaks muutmine ja pensionisüsteemi muutmine – ajada eurotsooni säästma ja seega veelgi nõudlust nõrgendada (nagu juhtus Saksamaal kümme aastat tagasi).