Varjude mäng Putini ümber

Teiseks, mis iganes võimuvõitlused Kremlis toimuvad, pole neis ruumi apelleerimisele avalikkuse poolehoiule või toele. See tähendab, et Venemaa poliitika võimaliku muutumise potentsiaal on paleepöörde puhul kaduvväike.

Kolmandaks: Venemaa poliitika on faasis, kus tal puudub vajadus demokraatliku legitimatsiooni järele. Mis aga ei tähenda, et Kreml ei vajaks rahva tuge. Legitiimsust vajab iga võim. See, kuidas poliitiline legitiimsus töötab tänasel Venemaal, näitab, et Putini kadumine avalikult vaateväljalt pole reaalne probleem – ta on TVs kergelt retušeeritav „konservide“ ja muu sellisega. Muutustel ilmselgelt puudub sotsiaalne tellimus. Riigi probleemide süvenedes – Venemaa majandus kahaneb sel aastal 4% – kasvab legitimatsiooni loomise vajadus ja demokraatia puududes jääb patriotism: jaht sisemisele vaenlasele ja/või edasine väline agressioon.

Läänemaailma (ja Eestigi) vaatepunktist on ainuke, millega on mõtet ratsionaalselt arvestada, mitte Putini ja teiste Kremli asukate kujuteldav hingeelu, vaid reaalne poliitika. Kuna läbirääkimiste mõte Kremliga on usalduse puudumise tõttu kadumas, jääb katse-eksituse meetod. See on ka taust, millelt räägitakse sanktsioonidest ja teistest valikutest, sh sõjalised jõudemonstratsioonid. 

Toimetatud intervjuu põhjal - toim.