Võltskasinus hävitab riigi

Kuid oma kodanike tarbimisbuumist ei piisa. Meid on liiga vähe, et saavutada mõningastki mastaabiefekti. David Cameron tahab Suurbritanniast välja ajada kõik vastikud idaeurooplased. Meelitame nad Eestisse! Kõik poolakad ja tšehhid, olete teretulnud! Hommepäev! Tulge ja aidake meil tööd teha ja sigidagi! Võitame ukrainlased ka appi ja kasvatame rahvaarvu kiiresti kahekordseks!

Majandus saab kasvada vaid seal, kus rahvaarv kasvab – seal tekib nõudlus. Sisemaise nõudluse kasvust ei piisa. USA hiigeledu baseerub 19. sajandi teise poole ning 20. sajandi alguse sisserändel, mõõdutundetul tarbimisel ning mõnuga sigimisel. Viljakas seks on iga Euroopa riigi edu garantii nr 1.

Sotsialism kui surmarong

Üksikute ühiskonnagruppide sissetulekute kasvatamine teiste arvelt on surmarong. Prantsusmaa on seda katsetanud ning paljud teised veel. Prantsusmaal on miinimumpalk 60% riigi keskmisest sissetulekust, mis on maailmarekord. Õnnelik pole keegi. Kui need, kes viitsivad tööd teha, peavad tegema ka nende eest, kes ei viitsi, ei viitsi varsti tööd teha ka need, kes veel natukene viitsivad.

Mõistlik eesmärk on, et ka jõukamad oleksid motiveeritud tööd tegema – nad suudavad anda tööd, kasvatada ka vaesemate inimeste sissetulekut, kes ise seda ei suuda. Hirmus on küll, et mõni tuhat jõukurit sõidab uskumatult ägedate autodega, kuid veel hirmsam on, kui nad ei sõida – kalliste asjade ostmisest saavad tööd väga paljud, ja see raha jagatakse just nimelt vasemate vahel laiali. Kui kõik ostavad elu jooksul kolm uut H&Mi T-särki, ei jagu sellest mitte kellelegi. Kadedus hävitab rohkem, kui me eeldame. Tark rikas (ja enamik rikkaid ongi targad, muidu nad poleks rikkaks saanudki) käib hääl meelel jala, aga terve küla istub seepärast tööta. Kellel seda vaja on? Poliitik ei suuda luua muid töökohti kui neid, mille rahvas ja ettevõtjad palehigis kinni maksavad. Poliitiku töö on töökohti (avalikus sektoris) kaotada, mitte neid juurde teha.

Maksudega saab mõnevõrra majanduskeskkonda juhtida küll, kuid mitte niipalju üksikute % tõstmisega siia ja sinna poole, vaid vastates küsimusele: kui palju meil Eesti riigi pidamiseks (arvestades rahva maksevõimet) raha on vaja koguda nii, et rahvas oleks selle kulutusega rahul ja riik oleks hästi peetud? Kui see number on teada, läbi mõeldud, kaalutud ja arvutatud, siis saame mõelda, kes selle peaks kinni maksma ja millises mahus. Ning kuidas turgutada perekonna neid liikmeid (loe: Eesti kodanikke), kes endaga ise hakkama ei saa.

Ettevõtja töö on erisoodustus

Praegu piinavad paljud seadused ja suhtumised ettevõtteid ja ettevõtjaid etteheidetega, mis viitavad järjepidevale pursuilikule alusetule rikastumisele teiste kodanike arvelt. Minu hinnangul see Eestis võimalik ei ole. Selgitasin mõnda aega tagasi maksu- ja tolliameti peadirektorile Marek Helmile, et tead, mul ei ole kunagi ühtegi tundi, mil ma üleval olen, mil ma ei mõtle tööst ja tööasjust või tee tööd. Ja nii 15 aastat järjest. Kuidas ma siis eraldan, et nt sellel laupäeval ma puhkasin ja tegin erasõidu. Ei eraldagi, minu töö on puhkus kogu aeg. Nii väga armastan ma seda. Minu töö on mulle riigi poolt võimaldatud erisoodustus. 24/7/365.

Aga maksan kõik erisoodustus- ja muud maksud, olgugi et jutt, millega mulle osa neist põhjendatakse, on mõnel juhul üdini vale. Ja täpselt nii tunnevad sajad, kui mitte tuhanded (väike)ettevõtjad. 

Eesti Vabariigis on ettevõtja olemine erisoodustus, aga riigiametis olek heategevus, mille puhul on maksuvabastus lausa iseenesest mõistetav. Riigikogu maksuvaba tuluhävitus (just, tuluhävitus!) näiteks. Enamik ettevõtjaid muidugi ei tahagi riigilt mingit teenet. Aga feodaalaegse suhtumise ja sellest tulenevad seadused võiks siiski ära kaotada. Oleks veelgi rõõmsam tuju oma pisikest asja ajada ja oma väikest elu elada – koos teiste omasugustega.