Rail Baltic osutub majanduslikult mõttetuks

Siinkohal loetelu kuludest, mida ei või raudteeinfrastruktuuri kasutustasuga katta:

a) kogu võrgu üldised kulud, sealhulgas palgad ja pensionid;b) kapitalilt makstav intress;c) rohkem kui üks kümnendik kuludest, mis on seotud ajakava, liinide jaotamise, liikluse korraldamise, rongiliikluse dispetšjuhtimise ja signaalimisega;d) info-ja kommunikatsiooni või -telekommunikatsiooniseadmete kulumine;e) kinnisvarahalduse kulud, eelkõige seoses omandamise, müümise, lammutamise, saastatusest puhastamise, maa rekultiveerimise ja rentimise ning muude kinnisasjadega;f) sotsiaalteenused, koolid, lasteaiad, restoranid;g) loodusõnnetuste, õnnetuste ja teenuse osutamise häiretega seotud kulud.

Kõik kulud, mida ei või katta rongioperaatorite käest küsitava raudteeinfrastruktuuri kasutustasuga, tuleb maksta raudtee omanikul ehk maksumaksjal. Kui ronge ei sõida, jääb kasutustasu saamata ja hoolduskulud ning laenumaksed tuleb tasuda maksumaksjal. Kui ronge sõidab rohkem, siis saavad lubatud otsekulud kaetud kiiremini mistõttu ühe rongikilomeetri hinda tuleb vähendada, et kasumit ei tekiks.

Samas suurenevad liikluse kasvades kasutustasuga katmata (näiteks avariide likvideerimise) kulud ning need tuleb kanda omanikul ehk maksumaksjal. See on kummaline olukord.  Kui seni on kaubavedude eest makstava raudteeinfrastruktuuri kasutustasu eest saanud raudteed korras hoida ka reisirongiliikluse jaoks, siis Rail Balticu tasudesse ei saaks praegust raudteevõrku kirjutada.

Kaupade ja ettevõtete jaoks on raudtee „kunstlik mere või jõe asendus“  seal, kus merd või jõgesid pole. Nii nagu oli ja on meil idanaabriga kaubavahetuses raudtee olulisel kohal. Ka  suure osa Euroopa piirkondade vahelisel kaubavahetusel on mere ja jõgede kasutamine võimatu.

Itaaliast Põhja-Saksamaale on mere kaudu küll suur ring, aga siiski mõistlik ja kasutatav merevedu. Samas Poolast Ungarisse on raudtee väga oluline. Sisemaal mereäärsega sarnase logistika võimaldamine ja takistamatu ligipääs merele ongi raudtee arendamise ja maksumaksja poolt kohustusliku doteerimise põhjus.

Raudtee pole küll nii soodne ja keskkonnasõbralik kui meretransport, kuid on ökoloogilisem kui autotransport. Mööda mereäärseid sadamaid kulgev Rail Baltic, mille kaudu vedu on isegi pikem kui laevaga, on majanduslik nonsenss. Sisuliselt on see sisemaal toimiva ELi põhimõtte  formaalne ülekandmine hea mereühendusega piirkonda.