Põlevkivi parim maks eeldab riigi enamust ettevõtetes

Põlevkivitoodete maksustamise teemal Eestis peetavates lahingutes käib vaidlus sisuliselt erinevate maksumudelite riskide üle riigile ja ettevõtjatele. Norra näitel võiks heaks lahenduseks olla täiendava põlevkiviõli tootmise tulumaksu rakendamine, mille eelduseks on riigi enamusosalus kõigis põlevkiviõli tootmise ettevõtetes.

Keskkonnamaksude korral on suurimaks riskiks ettevõtete ja laenuandjate jaoks nn poliitiline risk: riigi soov makse tõsta on pidevalt päevakorral ning see vähendab igasuguste investeeringute tasuvust. Riigi jaoks on sisuliselt ainus risk seotud olukorraga, kus maksude tõstmise tulemusel juhtubki äkki nii, et ettevõtted panevad oma poe kinni. Maailmaturul konkurentsivõimetu põlevkiviõli sektor tähendaks riigile keskkonnamaksude ja ka muude sektoriga seotud maksutulude laekumise lõppu. Seega ettevõtja risk selle mudeli puhul on väga suur, riigil aga seotud vaid vindi ülekeeramisega.

Omanikutulu (nn royalty) maksustamist naftatoodete puhul on maailmas peamiselt rakendatud kahel viisil: maksustades teenitud tulu (nagu Norras) või sidudes maksumäära maailmaturu hindadega (nagu Venemaal). Viimasel juhul jagavad ettevõtjad ja riik tuludega seotud riske: maailmaturu hindadega seotud maksutulu mõjutab ettevõtjate tulusid ja riigi eelarvelaekumisi. Samas on sellesse mudelisse sisse kodeeritud lühikeses perspektiivis ettevõtjatele ja pikas perspektiivis riigile mõjuv tulu pidev vähenemine inflatsiooni tõttu. Selle tulemusena suurenevad esmalt ettevõtjate kulud, mis suunab hinnavalemis riigi tulu perioodiliselt vähendama. Seega on tegu nii riigile kui ettevõtjale suhteliselt ebamugavate riskidega mudeliga, juhul kui maailmaturu hinnad ei kasva inflatsioonist kiiremini.