Psühhoos Eesti Pangas

Lisptok peaks muretsema nende hoiuste pärast, sest valuutakomitee ei saa mitte kuidagi kaitsta hoiuseid pankade rumaluste eest – näiteks põldudele küprokkuutide rajamise finatseerimine. Kui ei, siis võib minna nagu praegu Lätis, kus üks Rootsi pankadest üritab praegu kümne protsendi kodulaenu „andeksandmise“ sildi all sisuliselt Läti riigi (maksumaksja) käest raha välja pressida. Kas Eesti Pank on seesugusteks rünnakuteks valmis?

Kui intervjueerija küsib, et „mis on praegu Eesti Panga presidendi ametis kõige tähtsam“?, siis vastab Lipstok, et „hinna ja finantsstabiilsuse hoidmine“. Arusaamatuks jääb aga, et miks siis Lipstok nende kõige tähtsamate asjadega ei tegele ja kunagi mingeid tulemusi pole saavutanud? Meenutagem, et tema juhtimise all pole Eesti Pank veel kordagi täitnud Euroopa Keskpanga hinnastabiilsuse kriteeriumi – inflatsioon alla kahe protsendi. Pole siis ime, et Eesti on masu „juhtivate maade“ hulgas ja et mingit finantsstabiilsust pole kusagilt märgata.

Intervjuust jääb mulje, et Lipstok tegeleb hoopis oma allkirja imetlemisega Eesti paberrahadel. „Mis tunne see on, kui te 500kroonist käes hoiate ja sealt vaatab vastu Andres Lipstoki allkiri?" küsib intervjueerija lipitsevalt. Kui palju neid „märkimisväärse“ allkirjaga 500kroonised nüüd kuus „hakkama saamiseks“ vaja läkski?