Barroso - suurfirmade hüpiknukk ja eelarvekärbete ristiisa

Kui olete huvi tundnud, et kus kuradi kohast on pärit see (kriisi süvendav) nn. eelarvekärbete idee, mida Baltimaades preagu üritatakse rakendada, siis jäljed viivad just nimelt Barroso kabineti ukseni.

Barroso senise tegevuse kohta kirjutab Wolfgang Münchau käesoleva aasta 10. mai Financial Timesis pealkirja all „Nagu kala, hakkab ka Euroopa mädanema peast“. Münchau paneb Barroso juhitud Euroopa Komisjonile süüks ennekõike suutmatust välja töötada ja rakendada Euroopa ühist (kriisivastast) majanduspoliitikat. Münchau kirjutab: „[Barroso] kulutas enamiku viimasest viiest aastast iseenda tagasivalimise kampaania, mitte töötegemise, peale. Minu arvates on tegemist ühe kõige nõrgema Euroopa Komisjoni presidendiga üldse, edeva ja tühise mehega, kellel puudub poliitiline julgus.“ Münchau kritiseerib teravalt ka Euroopa komisjoni poolt „soovitatud“ eelarvekärpeid Lätis.

Majandusteadust põhjalikult tundva kommentaatori nagu Münchau jaoks tundub Barroso majanduspoliitika loomulikult absurdsena. Arvatavasti jagab seda seisukohta ka Euroopa Keskpank – hiljaaegu soovitas Baltimaadel devalveerida üks teine (traditsiooniliselt Deutsche Bundesbankile lähedalseisev) Saksa pank. Sellele vaatamata on delvalvatsioonide ärahoidmine Baltimaades (kuigi terve mõistuse vastane!) suure hulga korporatsioonide (lühiajalistes) huvides. Ennekõike pressivad Euroopa Komisjonis seda peale Rootsi (oma pankade tõttu) ja kindlasti mitmed teised (keegi ei taha Euroopa Liidus odava tõõjõuga võistlejaid). Taoliste suurkorporatsioonide juhtide (!) seisukohalt on ükskõik, et selliste kärbete poliitika rakendamise pikaajalised tulemused on katastroofilised (võrrelge näiteks Argentinaga) – selleks ajaks on nad juba uutele ametikohtadele edutatud. Täpselt seda mõtlemist väljendas SEB juht Annika Falkengren hiljaaegu, kui ütles, et laenukaotused on pikas plaanis samad – devalveerida või mitte – ainult devalveerimise korral ilmenevad kaotused kiiremini. Lühemas plaanis katsub Falkengren aga oma töökohast kümne küünega kinni hoida ja devalveerimist ning laenukaotusi kaugemasse tulevikku edasi lükata. Arvestades, et Falkengreni kohal on töötasu miljoneid eurosid aastas on seesugune strateegia Falkengreni enda seisukohalt ratsionaalne!

Samal ajal Baltimaade sisepoliitiline olukord vaikselt käärib, kuna kärpeid üritatakse läbi viia ennekõike ühiskonna kõige nõrgemate – pensionäride ja töötute – arvelt.

Aga praegu suurkorporatsioonidel vähemalt muret pole. Suurkorporatsioonide huvisid kaitsev Euroopa Komisjon sepitseb Läti jaoks uut „abi“ paketti, mis probleemide lõplikku lahendamist (kõrge inflatsiooni tagajärjel tekkinud ülehinnatud vahetuskurss) veelgi kaugemasse tulevikku edasi lükkab ning majandust pikas plaanis üha enam sandistab. Peaasi, et pankade ja teiste suurkorporatsioonide juhtide karjäär ja sissetulek ei kannataks.