Eesti Pank – pühak või patune?

Väide, et mingisugune euroga liitumine on Eesti praeguses majandusolukorras üldse realistlik, on kas a) täiesti võhiklik majandusteaduse perspektiivist või b) parteipoliitiline populistlik vale (a´la jõuame Euroopa viie rikkama riigi hulka jms.). Euroga liitumist võiks pigem iseloomustada kui nokk kinni saba lahti olukorda. Headel aegadel ei täida Eesti Maastrichti kriteeriume inflatsiooni tõttu, halbadel aegadel aga defitsiidi tõttu. Eelarvedefitsiiti kolme protsendi piires hoida ei õnnestu lähiaastatel enam mitte kuidagi. Võrdluseks näiteks, et Eestiga sarnanes majanduslikus vabalanguses olev maa – Iirimaa – ootab sel aastal kaheteistkümneprotsendist eelarvedefitsiiti. Kuna iirlastel on euro olemas, pole neil arusaadavalt vaja defitsiidi prognoosimisega vassida.

Kardan ka, et Euroopa Keskpank (EKP) ei jaga EP optimismi euro kiireks kasutuselevõtuks. Arvata võib, et Frankfurdis küsitakse irooniliselt, et miks meeskond, kes isegi hea ilmaga ei tulnud (euro)laeva juhtimisega toime, peaks (finants)tormi tingimustes sellega hakkama saama.

Ilmselt hämmastab EKPd ka, et miks inflatsiooni taltsutamist (ja euroga liitumist) ei võetud veel paar aastat tagasi üldse tõsiselt. Kui lugeda EP seisukohavõtte pärast euroga liitumise esimesest voorust väljajäämist aastal 2007, ei paista nendest mingit muret inflatsiooni üle – „Viimasel kahel aastal on Eesti majandus arenenud väga kiiresti. Seetõttu on nii majanduskasvu kui ka inflatsiooninäitajad /…/ kõrgemad. Kuid tervikuna mitte nii kõrged, et hinnastabiilsuse tagamiseks oleks vaja erakorralisi või väga drastilisi meetmeid.” (Lipstok, „Rahulikul, aga kindlal sammul euroni “, Postimees, 24.01.2007) Kindlasti tekitas selline “majandusteooria”, mille abiga inflatsiooni püüti põhjendada “kiire majanduskasvuga”, ja mitte Eesti erasektori väliskrediitide plahvatusliku kasvuga 30 protsendilt SKPst kuni umbes saja protsendini SKPst, Frankfurdi monetaristide seas nördimust. Ei maksa unustada, et EKP (nagu ka eelkäija Deutsche Bundesbank) on oma printsiipidelt monetaristlik ja jälgib religioosselt raha ja laenukasvu, toimides Milton Friedmani printsiibi „inflation is always and everywhere a monetary phenomenon“ järgi.